Get Adobe Flash player

I  SISSEJUHATUS

Paide Huvikeskuse Kunstikooli õppekava on dokument, mille alusel toimub õppetöö kooli poolt pakutavatel erialadel: maal, joonistamine, kompositsiooniõpetus, vormiõpetus ja kunstiajalugu. Ülekooliline õppekava on koostatud kõigi õpetajate ühistööna ja see on aluseks õppetöö korraldamisel. Õppekava koostamisel on aluseks võetus üleriigiline laste kunstikoolide õppekava.

Õppekava määrab kindlaks õppe-eesmärgid, õppeaja, õppeainete loendi koos ajalise kestuse ja ainekavadega . Õppekava koosneb üldosast ja ainekavadest.

II  ÕPPE- JA KASVATUSTÖÖ ÜLDEESMÄRGID

Kunstikooli eesmärgiks on laste ja noorte huvide ja loomevõimete avastamine ja kavakindel arendamine.

Kooli ülesanne on aidata kujuneda isiksusel, kes tuleb toime oma elu ja tööga, arendab ennast ja aitab kaasa ühiskonna arengule, määratleb end oma rahva liikmena, on kohaliku kultuurielu edendaja.

Õppe- ja kasvatustöö koolis peab aitama kujuneda isiksusel, kes:

  • peab lugu enesest ja kaasinimestest;
  • lähtub üldinimlikest kõlbelistest arusaamadest;
  • peab lugu enese ja teiste rahvaste kultuurist;
  • hindab ilu ja headust;
  • mõtleb kriitiliselt, loovalt ja loogiliselt;
  • oskab oma tegevust eesmärgistada, kavandada ja hinnata;
  • oskab valida, otsustada ja vastutust kanda;
  • oskab ja mõistab vajadust teha tööd, on valmis koostööks;
  • mõistab teadmiste ja pidevõppe tähtsust, oskab õppida;
  • aktiivse tegevuse kaudu arendab kunstitaju, fantaasiat, väljendusoskust ilumeelt jne.

III  ÕPPEKAVA PÕHIMÕTTED

  1. Õppekava taotleb kõikide õpilaste arengut, nii iga õpilase võimekuse, kalduvuste ja huvide kui ka terve rühma arvestemist. Õppeülesanded kavandatakse nii, et nad nõuaksid pingutust, kuid arvestaksid jõukohasust.
  2. Õppekava rõhutab õppija aktiivsust, vastutamist oma tegevuse eest. See eeldab selgusele jõudmist oma võimetes ja kalduvustes, enesearendamist, oma õppimise mõtestamist ja  eesmärgistamist.
  3. Õpilasi suunatakse oma tegevust jälgima ja sealtkaudu oma õppimist kavandama, õpitule-   musi hindama, tehtud vigu analüüsima ja parandama, probleeme nägema ja püstitama,  valima ja otsustama, kujundama isikupärast õpistiili.
  4. Õpetuse sisu valikul arvestatakse rahvuskultuuri, Euroopa ja maailmakultuuri, õppija kogemusi, igapäevast toimetulekut ja tulevikuvajadusi ning teoreetilise ja praktilise tegevuse tasakaalu.
  5. Õppekava ei dikteeri vahendite, materjalide, tehnikate, teoste jne. valikut, vaid annab  arengusuunad ja tasemenõuded.
  6. Õppekorralduses ja õppesisu valikul arvestatakse vanuselisi, individuaalseid ja rahvuslikke iseärasusi.
  7. Lähtudes demokraatia põhimõtetest kujundavad koolielu reegleid õpilased, õpetajad ja lapsevanemad üheskoos.

IV  ÕPPEPROTSESS

Kiiresti muutuv maailm seab õppimisele oma nõuded. Põhiteadmiste kõrval, mis on olulised inimkultuuri edasikandmiseks ja arendamiseks, muutuvad õpilase jaoks üha olulisemaks teadmised, mis on vajalikud edasiõppimiseks ja elus toimetulekuks. Õpilasel on tähtis olla teadlik ja aktiivne õppija, teadmiste hankija, töötleja ja hindaja.

Õppimise käigus analüüsib ja hindab õppija õpitavat pidevalt ning edukus sõltub õppija  oskusest õppida. Õpetaja on õpitegevuste kavandaja ja looja ning õppimistahtmise innustaja.

Õppeaasta kestab 36 õppenädalat: 16 õppenädalat septembrist kuni detsembrini ja 20 õppe-nädalat jaanuarist kuni maini.

Õppeprotsess jaguneb neljaks astmeks:

1. Eelaste 3.-6.a.lapsed, õppeaeg 1-4 õppeaastat.

Koolieelne iga on lapsele eriliselt soodus tema taju, mälu, kujutluste ja mõtlemise välja-kujunemiseks. Sellele eale on omane huvi kõige vastu, soov  ise tegutseda  ja eriline mänguvalmidus. Selles vanuses kujuneb välja alus õppimisele. Lapsele on oluline ja väärtust omav tegevus ise, mitte selle tulemus.

Seda saab tagada:

  • lapsele huvitava ja aktiivse tegevuse võimaldamisega;
  • talle pidevalt uute teadmiste huviorbiiti seadmisega;
  • teadmiste omandamise aktiivsete võtete kättesaadavaks tegemisega;
  • tingimuste loomisega,mis innustaksid last uusi teadmisi ja oskusi praktiliselt kasutama (mängides, joonistades, meisterdades, jutustades jne.);
  • eneseväljenduse jõukohaste võtete õpetamise ja harjutamisega.

Oskus vaadelda, kuulata ja võrrelda hakkavad kujunema 3-4 aastaselt, kui lapse mängu-asjad ja –vahendid seda võimaldavad ja täiskasvanud selliseid mänge lapsele tutvustavad. Põhiliseks arendavaks tegevuseks sel etapil on harjutamine.

2. Algaste I-III kl.õpilased, õppeaeg 1-3 õppeaastat

Algklassides suunatakse õpilasi mängult õppimisele. Õppetöö kavandamisel arvestatakse laste eripära, nende kogemusi, huvisid, võimeid ja väärtushinnanguid. Õpetaja suunab õpilast ise otsima, kogema, väljendama. Õpitakse üheskoos tegutsema ja õppima. Luuakse alus süsteemse maailmapildi kujunemisele.

Selgitatakse välja lapse eeldused ja suunatakse ta õige eriala valikule.

Algastme läbimise tulemusena laps:

  • on valmis suhtlema;
  • mõistab, et inimesed, nende arvamused ja soovid on erinevad;
  • käitub teisi arvestavalt, viisakalt;
  • saab aru koostöö vajalikkusest ja suudab rühmas töötada;
  • oskab oma käitumist ja tegevust teistega võrrelda, sellele hinnangut anda;
  • peab tähtsaks teada ja osata;
  • mõistab oma-võõras-ühine tähendust;
  • oskab enda ümber ilu märgata ja hinnata;
  • tunneb rõõmu eneseväljendusest;
  • mõistab töö kavandamise tähtsust, järgib töökava;
  • otsib teavet erinevatest infoallikatest.

3. Keskaste – KUNSTIKOOL - III-IX kl. õpilased, õppeaeg 7 õppeaastat ( õpetus toimub üleriigilise laste kunstikoolide õppekava alusel). Kooli võetakse vastu õpilasi alates üldhariduskooli III klassist.

Keskastet iseloomustab rõhuasetus iseseisva mõtlemise oskuste, sealhulgas õpioskuste arendamisele. Tähtis on luua õppesituatsioone, kus õpilasel on võimalusi eneseteostuseks, eneseusu arendamiseks ja oma tugevate külgede esiletoomiseks.

Tähtis on süstemaatiliselt avardada õpilaste maailmapilti, aidata neil kujundada suhtumist ümbritsevasse, ennast määratleda. Selleks tuleb tunda oma võimeid ja kalduvusi, teada edukuse ja raskuste põhjusi.

Keskastmes on oluline:

  • loomevõimete kavakindel arendamine;
  • loominguprotsessi seaduspärasuste ja etappide tundmaõppimine;
  • kunstiteoste retseptsiooni- ja interpretatsioonivõimalustega tutvumine;
  • aktiivse ja püsiva suhte loomine mingi kultuurialaga;
  • oma oskuste arendamine;
  • professionaalse hariduse omandamiseks ettevalmistamine;
  • oma arvamuste kujundamine ja põhjendamine;
  • teha koostööd, täites erinevaid rolle ja tunnustades kaaslast, oskus oma tegevust analüüsida ja hinnata, oma eksimusi näha ja tunnistada, oma tegevust korrigeerida;
  • oskus näha ja sõnastada probleeme, otsida ja kavandada lahendusteid;
  • osaleda oma õppetöö kavandamises, keskenduda ülesandele.

Kunstikooli vastuvõtt toimub lapsevanema kirjaliku sooviavalduse alusel.

Vastuvõtu tingimused ja kord kehtestatakse vastuvõtueeskirjaga.

Kunstikooli lõpetamiseks valmistab õpilane lõputöö ja kaitseb selle hindamiskomisjoni ees.

Kunstikooli lõpetamisel antakse õpilasele lõputunnistus.

4. Vanem aste IX-XII kl., õppeaeg 1-4 õppeaastat.

Vanema astme õpilased peavad tegema mitmeid iseseisvaid valikuid ning otsustusi, seal-hulgas hariduse jätkamise osas. Õpilased saavad lõpliku ettevalmistuse kutseõpingute jätkamiseks. Paraneb ettekujutus iseendast ja oma võimetest. Vanemas astmes toimub töö põhiliselt individuaalsete õppekavade alusel stuudio vormis, kuna siin õpivad koos kunstikooli lõpetanud õpilased ja teised huvilised, kelle ettevalmistus ei ole olnud nii põhjalik, samuti täiskasvanud kunstihuvilised. Sel põhjusel kordab vanema astme õppekava üle kõik varemõpitu lähtuvalt iga õpilase varasematest teadmistest ja oskustest

Vanema astme läbinud õpilane:

  • oskab suhelda, arvestades olukordi ja suhtluspartnereid;
  • käitub tolerantselt ja olukorrale sobivalt;
  • oskab valida töövormi ja korraldada koostööd sihipäraselt;
  • tunneb oma võimeid ja oskab hinnata oma toimetulekut;
  • oskab oma tööd kavandada ja korraldada;
  • oskab hinnata esteetilisi väärtusi;
  • teab edasiõppimise võimalusi, tunneb oma kalduvusi ja huvisid;
  • oskab teha valikuid, arvestades tagajärgi;
  • oskab võimalikku edu ja ebaedu ette näha;
  • oskab hinnata kultuuri laiemas tähenduses.

V  HINDAMINE

1. Üldsätted

1.1.  Hindamine lähtub huvialakooli seadusest ja riiklikest ning kunstikooli õppe- ja ainekavadest.

1.2.  Õpitulemuste hindamine:

  • annab teavet õpiedukusest;
  • annab tagasisidet õpitegevuse korraldamise efektiivsusest ning võimaldab korrigeerida õpiülesandeid;
  • motiveerib õpilast sihikindlamalt õppima;
  • soodustab õpilase enesehinnangu kujunemist;
  • suunab õpilast eesmärkide püstitamisel ja valikute tegemisel.

1.3.  Õpitulemusi hindab kaks korda õppeaastas, jaanuaris ja mais, hindamiskomisjon, mille koosseisu määrab kooli juht.

1.4.  Hindamine ei ole avalik või on piiratult avalik, hindamise tulemused on avalikud, õpetaja on kohustatud teavitama õpilast ja lapsevanemat hindamise tulemustest.

1.5.  Hindamise aluseid ja hindamispõhimõtteid tutvustavad õpetajad õppeaasta algul õpilastele ja lapsevanematele.

2. Õpitulemuste hindamine

2.1. Kunstiainetes hinnatakse praktilisi töid, kunstiajaloos suulisi ja kirjalikke vastuseid.

2.2. Hindamine toimub kümne palli süsteemis, kus hinded 1-2 annavad nõrga tulemuse,

3-4 rahuldava tulemuse, 5-6 hea tulemuse, 7-8 väga hea tulemuse ja 10 suurepärase tulemuse.

2.3. Hinne kantakse tunnistusele hindamise järel ja õppeaasta lõpus määratakse eelnevate hindamiste alusel aastahinne.

2.4. Õpilane, kes on täitnud kooli õppekava nõudeid, viiakse õppenõukogu otsusega üle järgmisesse klassi.

3. Lõputööde kaitsmine ja hindamine

3.1. Lõputöö kaitsmine ja hindamine toimub peale õppekava täielikku läbimist.

3.2. Lõputöö kaitsmine on avalik ja toimub kooli juhi poolt määratud hindamiskomisjoni ees.

3.3. Lõputöö kaitsmisel esitab õpilane nõutavas mahus teose ning esitab suuliselt lõputöö autoripoolse analüüsi.

4. Mida hinnatakse?

4.1. Isiksuse arengu aspektist:

  • omandatud teadmiste ja oskuste ulatust, taset, kvaliteeti;
  • omandatud teadmiste ja oskuste rakendamise iseseisvust;
  • suutlikkust oma teadmisi ja oskusi tehniliselt mitmekülgselt väljendada.

4.2. Tegevuse tulemuste ehk produkti aspektist:

  • teostatud õppeülesande vastavus seatud eesmärkidele;
  • ülesande esteetilis-kunstilist kvaliteeti;
  • õppetöö teostuse originaalsust, terviklikkust ja isikupära;
  • vigade hulka ja liiki;
  • teostuse korrektsust ja täpsust.

4.3. Tegevuse kulgemise ehk protsessi aspektist:

  • arengu- ehk edasimineku kiirust, hüppelisust;
  • tegevuste integratsiooni;
  • lahendusele liikumise teid;
  • teadmiste ja oskuste kasutamist.

VI  AINEKAVAD

1.     Kunstiõpetuse eesmärgid

1.1.  Ergutada loovat mõtlemist ja eneseväljenduse julgust, algatusvõimet, katsetmist ja leiutamist.

1.2.  Kujundada ilumeelt ja isikupärast väljendusoskust;

1.3    Pakkuda kunstielamusi ja meelelahutust, rikastada õpilaste tundeelu, arendada kunstinautimise võimet;

1.4.  Arendada vaatlusvõimet ja koolitada kompimismeelt;

1.5.  Koolitada kujundilist ja ruumilist mõtlemist kujutlusvõime arendamiseks.

1.6.  Arendada kriitikameelt,soodustades ühelt poolt iseseisvust ja teiselt poolt tolerantsust.

1.7.  Äratada huvi meid ümbritsevate visuaalsete nähtuste vastu ja näidata võimalusi maitsetaseme tõstmiseks.

2. Joonistamine

2.1. Õpetuse eesmärgid

2.1.1. Joonistamise tähtsuse selgitamine ja selles peituvate võimaluste avastamine;

2.1.2. Ülevaate esitamine inimese kujutava tegevuse ajaloolise arengu põhietappidest ja joonistamisest kui tasapinnalise kujutamisviisi alusest.

2.1.3. Tutvustatakse põhilisi joonistusvahendeid,-materjale ja –võtteid.

2.1.4. Õpetus toimub põhimõtetel:kergelt raskemale,lihtsamalt keerulisemale. Juba omandatud teadmisi ja oskusi kasutatakse keerulisemate ülesannete lahendamisel.

2.2. Eelastme ainekava

2.2.1. Joonistusvahendite, -materjalide ja  –võtetega tutvumine. Harilik pliiats, värvilised pliiatsid, viltpliiatsid, rasvakriidid, kustutuskumm, joonistuspaberid ja nende kasutamine joonistamisel.

2.2.2. Õigete joonistamisharjumuste ja –võtete omandamine. Joonistamiskoha valik. Õige keha- ja käeasend. Käeharjutused. Küünarvarre, randme ja kämbla kasutamine joonistamisel. Käe surve teadlik reguleerimine.

2.2.3. Graafiline märk ja selle omadused. Graafilise märgi tekitamise viisid. Punkt, joon. Rütm.

2.2.4. Joonte omadustega tutvumine. Vertikaal ja horisontaaljooned, nende ristumine. Sirg- ja kõverjooned. Mustri kujundamine joontest ja punktidest. Joonetugevus.  Pindade katmine.

2.2.5. Joonistuse ülesehituse aluste omandamine. Pildipinna jaotamine osadeks. Paigutus. Esi- ja tagaplaan. Proportsioonid objekti ja lehe vahel, objektide vahel.

2.2.6. Figuuride kujutamise alused. Figuurile iseloomulike tunnuste edasiandmine, põhiproportsioonid.

2.3. Algastme ainekava

2.3.1. Joonistusvahendite, -materjalide ja  –võtetega tutvumine. Paberi formaat, selle vastavus motiivile. Püst- ja põikformaat. Harilik pliiats, värvipliiatsid, viltpliiatsid, rasvakriidid, pastellid, joonistuspaberid, kustutuskumm ja nende kasutamine joonistamisel.

2.3.2. Õigete joonistamisharjumuste ja –võtete omandamine. Joonistamiskoha valik. Distants objektist. Joonistamine seistes ja istudes. Õige keha- ja käeasend. Käeharjutused. Küünarvarre, randme ja kämbla kasutamine joonistamisel. Käe surve teadlik reguleerimine.

2.3.3. Graafiline märk ja selle omadused. Graafilise märgi tekitamise viisid. Märgi dünaamika, rütm, väljendusrikkus.

2.3.4. Joonte omadustega tutvumine. Vertikaal- ja horisontaaljooned, sirg- ja kõverjooned. Joonetugevus.

2.3.5. Joonistuse ülesehituse aluste omandamine. Pildipinna jaotamine osadeks. Objekti paigutamine lehele. Esi- ja tagaplaan. Lehe üla- ja alaosa. Kattumise kujutamine.

2.3.6. Figuuride kujutamise alused. Põhiproportsioonid. Nägu ja näoosade põhiproportsioonid.

2.4. Keskastme e. – KUNSTIKOOLI  AINEKAVA.

2.4.1.Esimene õppeaasta

2.4.1.1. Joonistusvahendite, -materjalide ja –võtetega tutvumine. Paberiliigid, paberi valiku sõltuvus joonistusvahenditest ja töö kestusest. Paberi formaat, selle vastavus motiivile. Standardformaadid. Erinevate formaatide kasutamine. Pliiatsid ja nende märgistamispõhimõtted. Süsi, souss, sangviin, pastellid, kriidid jm. joonistusvahendid. Kustutuskummid ja nende kasutamine joonistamisel.

2.4.1.2. Õigete joonistamisharjumuste ja –võtete omandamine. Joonistamiskoha valik ruumis ja väljas. Distants objektist. Joonistuslaua (stafelei, kolmjala jm.) kasutamine. Joonistamine seistes ja istudes. Õige keha- ja käeasend. Käeharjutused. Küünarvarre, randme ja kämbla kasutamine joonistamisel.

2.4.1.3. Graafiline märk ja selle omadused. Graafilise märgi tekitamise viisid. Märgi dünaamika, rütm ja väljendusrikkus. Tasapinnalise kujutamise spetsiifika. Ruumiillusiooni loomine.

2.4.1.4. Joonte omadustega tutvumine. Joonte orientatsioon (vertikaal- ja horisontaaljoon, sirg- ja kõverjoon).

2.4.1.5. Valguse ja varju kasutamine. Loomulik ja kunstlik valgus. Valguse suund ja tugevus. Üldine valguse ja varju vahekord. Omavari.

2.4.1.6. Visandamise alused. Skitseerimine. Kiire ja valikuline kujutamine. Joonvisandite spetsiifika.

2.4.1.7. Materjaliõpetus. Loodusnähtuste interpreteerimine. Loodus- ja tehisvormide võrdlev analüüs.

2.4.1.8. Inimese kujutamise alused. Inimene kui graafilise kujutamise keskne objekt. Lihtsamate anatoomiliste vormide kujutamine.

2.4.2.Teine õppeaasta

2.4.2.1. Joonistusvahendite, -materjalide ja  –võtetega tutvumine. Suled ja tušš.

2.4.2.2. Õigete joonistamisharjumuste ja –võtete omandamine. Käe surve teadlik reguleerimine. Nägemisväli ja pildipind. Käe ja silma koordinatsioon. Lineaarsete suuna- ja suurussuhete määramine. Mõõtmisviisid ja –vahendid.

2.4.2.3. Joonistuse ülesehituse aluste omandamine. Vaatepunkt – asukoht kujutatava suhtes ja selle valik. Kadreerimine. Silmapiiri määramine. Pildipinna jaotamine osadeks. Esi- ja tagaplaan. Kattumise kujutamine. Lehe üla- ja alaosa. Elementaarsed perspektiiviseadused.

2.4.2.4. Lihtsamad üldistamisvõtted ja nende rakendamine. Esemete taandamine geomeetrilisteks algvormideks. Lihtsamate geomeetriliste vormide konstrueerimine ja kujutamine õigetes proportsioonides.

2.4.2.5. Joonte tüübid. Tegelikud ja illusoorsed jooned. Pindade lõikejooned. Joonstruktuurid. Viirutuste liigid. Joonekompositsioon.

2.4.2.6. Joonte omadustega tutvumine. Joonte kvaliteet. Joonetugevus väljendusvahendina. Pidev- ja katkendjoon. Joonlaua kasutamine.

2.4.2.7. Joonistuse ülesehituse aluste omandamine. Esemete ruumilise paiknemise analüüs ja ruumisuhete kujutamine tasapinnal. Joonistuse kompositsiooniline skeem. Parima paigutuse leidmine. Esemete paigutamine lehele (2-3 esemest koosnevad seadeldised). Esemete kujutamine rakursis. Pealt- ja altvaade. Silmapiiri määramine. Ringi perspektiiv – ellips.

2.4.2.8. Joonte tüübid. Heledad jooned tumedal pinnal.

2.4.2.9. Materjaliõpetus. Orgaaniliste materjalide faktuuri edasiandmine. Loodusvormide detailiseeritud kujutamine (taimed ja nende osad, kivid jms.). Faktuurkontrastid.

2.4.2.10. Inimese kujutamise alused. Inimfiguuri põhiproportsioonid ja mahtude jaotamine. Näotüüp ja näoosade põhiproportsioonid. Karakteersete tunnuste rõhutamine.

2.4.3. Kolmas õppeaasta

2.4.3.1. Joonistuse ülesehituse keerukamad vormid.

Esemete keeruline ruumiline organisatsioon. Üldvorm ja detaili suhe. Kompositsiooni sisemine dünaamika, rütm ja harmoonia. Esemeid ümbritseva ruumi kujutamine.

2.4.3.2. Joonte funktsioonide rakendamine. Joon kui kontuur. Kontuurjoonistuse liigid. Joon vormi rõhutajana. Joon figuuri ja fooni eraldajana. Joon kui liikumine ja aktsent.

2.4.3.3. Pinnakäsitlus ja tonaalsus. Toonivahekordade analüüsimine. Üldine tonaalsus. Hele-tumeduse gradatsioon. Pooltoonid. Kontrast. Figuuri ja fooni vahekord. Tausta funktsioonid. Tume objekt heledal taustal ja hele objekt tumedal taustal.

2.4.3.4. Lihtsamad üldistamisvõtted ja nende rakendamine. Vormiharja märkimine. Üldistamine elementaarsel tasemel. Joonistus kui tervik.

2.4.3.5. Visandamise alused. Karakteersete tunnuste analüüs ja rõhutamine. Väljendusrikkuse saavutamise lihtsamad vahendid.

2.4.3.6. Perspektiiviõpetuse alused. Tuum- ja koondpunkt. Vaatenurga suurus. Eri keerukusega esemete ja seadeldiste perspektiivne kujutamine (tool, laud jms.)

2.4.3.7. Valgus ja vari. Ruumi ja vormi edasiandmine valguse ja varju abil. Vormi rõhutamine valguse abil. Suunatud ja hajutatud valgus. Varjuõpetus.

2.4.3.8. Materjali kujutamine. Drapeering kui kujutamisobjekt. Voldistiku konstrueerimine. Jäigad ja plastilised materjalid.

2.4.3.9. Inimfiguuri kujutamine. Inimene kui spetsiifiline kujutamisobjekt. Inimkeha üldvormid ja mahud. Keha sümmeetria. Figuuri ruumiline paiknemine. Figuuri kadreerimine. Telg- ja abijoonte kasutamine figuuri ülesehituses.

2.4.4. Neljas õppeaasta

2.4.4.1. Joonistuse ülesehituse keerukamad vormid. Mitmekordne kattumine. Läbipaistvus. Siluettjoonistus. Looduslike ja tehisvormide spetsiifika.

2.4.4.2. Joonte funktsioonide rakendamine. Abijooned ja nende kasutamise võimalused. Suurte pindade katmine.

2.4.4.3. Pinnakäsitlus ja tonaalsus. Graafiline ja maaliline pinnakäsitlus. Faktuuride mitmekeskisus ja nende teadlik kasutamine.

2.4.4.4. Perspektiiviõpetus. Siseruumi (interjööri) perspektiivne kujutamine. Perspektiivireeglite kokkuleppeline olemus.

2.4.4.5. Valgus ja vari. Oma- ja langeva varju omadused. Varjud eri kujuga esemetel. Läige ja refleks.

2.4.4.6. Loomade kujutamine. Loomade liikumisaparaadi mitmekesisus. Vormide plastika liikumisel. Liikumistsükli analüüs. Liikumisillusiooni loomine.

2.4.4.7. Pea ehitus ja portree. Pea ühendamine õlavöötmega. Plastiliste punktide kasutamine. Pea detailid (kõrv, nina, suu). Kolju ehituse tundmaõppimine. Pea orientatsioon ja –liigutused. Pea kalde ja pöörde määramine.

2.4.4.8. Pea ehitus ja portree. Pea skemaatiline kujutamine (tahuline pea, sõrestikmudel jt.). Portreejoonistuse arengu põhietapid. Eest- ja külgvaade. Portree kadreerimine. Pea konstrueerimine.

2.4.4.9. Spontaanne ja vabajoonistus. Mälu järgi joonistamine. Reaalsed ja ebareaalsed kujutamisobjektid. Fantaasiajoonistused. Ebareaalsed ruumisuhted. Kujutlusvõime arendamine. Grotesksed kujutised. Karikeerimine.

2.4.4.10. Materjalide omadused. Materjaliomaduste võrdlev analüüs (tekstiil, paber, klaas, metall, puit, keraamika, plastmass jms.). Keeruka pinnafaktuuriga objektid. Võtted faktuuri ja tekstuuri edasiandmiseks. Materjali seos eseme funktsiooniga.

2.4.5.Viies õppeaasta

2.4.5.1. Kujutava geomeetria alused. Välisruumi perspektiivne kujutamine. Sügavus tunnused väliskeskkonnas. Õhuperspektiiv. Maastiku kujutamine. Avatud ja suletud maastik. Arhitektuursete vormide edasiandmine.

2.4.5.2. Inimese anatoomilis-morfoloogilise ehituse tundmaõppimine. Kehaehituse tüpoloogia. Figuuri ealised ja soolised iseärasused. Mehe ja naise kehaehituse erinevused. Eri vanuses laste kehaproportsioonid. Figuuri aktiivsete e. plastiliste punktide kasutamine.

2.4.5.3. Portree. Dünaamiline portree. Ekspressiivsus. Näo väljenduste edasiandmine. Kaksikportree.

2.4.5.4. Inimfiguuri kujutamine. Staatiliste pooside spetsiifika. Raskuspunkt ja toetuspind. Kontrapost. Seisev ja istuv figuur. Figuuri karakteersed tunnused. Dünaamiline poolfiguur. Figuuri kujutamine lihtsas rakursis. Eenduvate ja taanduvate kehaosade kujutamine. Seoste loomine kehaosade vahel ja figuuri kui tervikuga.

2.4.5.5. Jäsemete kujutamine. Käe ja randmeliigeste konstrueerimine. Küünarvarre ehitus. Jala ja hüppeliigese kujutamine.

2.4.5.6. Visandamine. Vormi tähenduse kiire haaramine. Toonvisandite spetsiifika.

2.4.5.7. Kujutamine ja tõlgendamine. Isiklik suhe kujutavasse. Motiivi valikuline kujutamine. Kunstilise korrastamise võtete mitmekesisus. Hüperrealistlik kujutamine. Tutvumine lihtsamate nägemisillusioonidega.

2.4.6. Kuues õppeaasta

2.4.6.1. Figuraalse kompositsiooni alused. Seisev, istuv ja lamav figuur. Figuur rakursis. Poosi staatika ja dünaamika. Raskuspunkt ja raskuspunkti vertikaal. Staatilise tasakaalu säilitamise tingimused. Figuur ja riietus (argirõivastus, originaalkostüüm jne.). Akt (poolakt). Mitmefiguuriline kompositsioon ja selle mahulis-ruumiline struktuur. Figuuride ruumiline paiknemine.

2.4.6.2. Plastilise anatoomia alused. Plastilised punktid figuuril. Skeleti peamiste mahuliste vormide ja reljeefselt avalduvate skeletiosade analüüs. Tugi-liikumisaparaat. Skelett ja selle tähtsus organismis. Keha sisemise ehituse ja välise vormi vastavus. Antagonistlike lihasgruppide kujutamise üldised seaduspärasused. Õlavöötme ja rindkere kujutamine (poolakt).

2.4.6.3. Komplitseeritud portreelised lahendused. Kaksikportree. Pilgu suund.

2.4.6.4. Komplitseeritud perspektiivne kujutamine. Juhusliku nurga all asuvate esemete kujutamine. Trepikoja perspektiiv. Varjuse ja peegelduste perspektiivne konstrueerimine (bassein jms.)

2.4.6.5. Stiliseerimine. Peamised stiliseerimisvõtted. Keerukate kujutamisobjektide vormi lihtsustamine ja tüüpilise rõhutamine. Ühtse võttestiku säilitamine. Harmoonia. Piiratud toneerimine.

2.4.6.6. Kujutava tegevuse kui protsessi teadvustamine.

2.4.7. Seitsmes õppeaasta

2.4.7.1. Figuur ja ruum. Figuraalse kompositsiooni kavandamine. Modell kui abivahend teose loomisel. Inimfiguuri seos siseruumiga. Inimene ja esemed. Inimene ja keskkond.

2.4.7.2. Portree kui väljendusvahendite süntees. Portreeliste lahenduste mitmekesisus. Portree rakursis. Keerukamad karakterportreed.

2.4.7.3. Miimika ja väljendusliigitused. Psüühiliste seisundite avaldumine. Individualiseerimine ja tüpiseerimine. Deformatsioonid väljendusrikkuse tõstmiseks.

2.4.7.4. Figuuri staatika ja dünaamika. Dünaamiliste pooside liikumisfaasid. Inimkeha seaduspärasused puhkeasendis ja liikumises. Rotatsiooniprobleemid figuuril. Kehapööre, peapööre ja jäsemete pöörded.

2.4.7.5. Proportsiooniõpetus.

Proportsiooniõpetus Vana-Egiptuses ja antiigis. Muistsete ruut ja sellest lähtuvad proportsionaalsed suhted. Proportsiooniõpetuse areng renessansi ajal (Leonardo da Vinci, Dürer). Põhimõisted (kaanon, moodul). Geomeetrilised proportsioonikäsitlused.

2.4.7.6. Komplitseeritud viimistlemisprotsess. Viimistlusvõtete mitmekesisus.

2.5. Vanema astme ainekava

2.5.1. Kujutava tegevuse kui protsessi teadvustamine. Joonistusprotsessi etapid. Eesmärkide püstitamine. Vahendite valik. Materjali kogumine ja kavandamine. Süžee ja teema eristamine. Läbitöötamine ja viimistlemine. Ebaõnnestunud lahenduste hülgamine.

2.5.2. Joonte funktsioonide rakendamine. Joonte orientatsioon. Tegelikud ja illusoorsed jooned. Pindade lõikejooned. Joonstruktuurid. Joonkompositsioon. Joon kui kontuur. Kontuurjoonistuse liigid. Joon vormi rõhutajana. Joon figuuri ja fooni eraldajana. Joon kui liikumine ja aktsent. Abijooned. Pindade katmine.

2.5.3. Materjaliõpetus. Loodus- ja tehisvormide võrdlev analüüs. Faktuurkontrastid. Drapeering kui kujutamisobjekt. Voldistiku konstrueerimine. Jäigad ja plastilised materjalid. Materjaliomaduste võrdlev analüüs. Keeruka pinnafaktuuriga objektid.

2.5.4. Valgus ja vari. Loomulik ja kunstlik valgus. Valguse suund ja tugevus. Omavari. Suunatud ja hajutatud valgus. Varjuõpetus. Läige ja refleks.

2.5.5. Perspektiiviõpetus. Tuum- ja koondpunkt. Vaatenurga suurus. Siseruumi, välisruumi, maastiku ja arhitektuursete vormide perspektiivne kujutamine. Õhuperspektiiv. Juhusliku nurga all asuvate esemete kujutamine. Trepikoja perspektiiv. Varjude ja peegelduste perspektiivne konstrueerimine.

2.5.6. Proportsiooniõpetus. Proportsiooniõpetus Vanas-Egiptuses ja antiigis. Muistsete ruut ja sellest lähtuvad proportsionaalsed suhted. Proportsiooniõpetuse areng renessansi ajal. Põhimõisted. Geomeetrilised proportsioonikäsitlused.

2.5.7. Pinnakäsitlus ja tonaalsus. Toonivahekordade analüüs. Üldine tonaalsus. Hele-tumeduse gradatsioon. Pooltoonid. Kontrast. Figuuri ja fooni vahekord. Tausta funktsioonid. Graafiline ja maaliline pinnakäsitlus. Faktuuride mitmekesisus ja kasutamine.

2.5.8. Stiliseerimine. Peamised stiliseerimisvõtted. Keerukate objektide vormi lihtsustamine ja tüüpilise rõhutamine. Harmoonia.

2.5.9. Visandamine. Skitseerimine. Joonvisandite spetsiifika. Karakteersete tunnuste analüüs ja rõhutamine. Vormi tähenduse kiire haaramine. Toonvisandite spetsiifika.

2.5.10. Inimese kujutamine. Inimene kui graafilise kujutamise keskne objekt. Anatoomiliste vormide kujutamine. Inimkeha üldvormid ja mahud. Keha sümmeetria. Karakteersed tunnused. Poosid. Figuuri ealised ja soolised iseärasused. Figuur ja riietus. Akt. Mitmefiguuriline kompositsioon. Skelett. Keha sisemise ehituse ja välise vormi vastavus. Inimene ja esemed. Inimene ja keskkond. Figuuri ruumiline paiknemine.

2.5.11. Portree. Näotüüp ja näoosade põhiproportsioonid. Pea skemaatiline kujutamine. Eest- ja külgvaade. Portree kadreerimine. Pea konstrueerimine. Pea detailid. Kolju ehitus. Pea orientatsioon ja –liigutused. Näoväljenduste edasiandmine. Pilgusuund. Kaksikportree. Portree rakursis. Psüühiliste seisundite avaldumine. Individualiseerimine ja tüpiseerimine.

3.     Maal

3.1. Õpetuse eesmärgid

3.1.1. Maalimise tähtsuse selgitamine ja selles peituvate võimaluste avastamine.

3.1.2. Tutvustada  põhilisi maalimisvahendeid, -materjale ja –võtteid.

3.1.3. Õpetada oskust kujutada tegelikkust väljendada oma meeleolu värvide abil.

3.2. Eelastme ainekava

3.2.1. Maalimisvahendite, -materjalide ja –võtetega tutvumine. Guaššvärvid, akvarellid, näo- ja näpuvärvid, paberid, pintslid jt. maalimisvahendid ning nende kasutamine maalimisel.

3.2.2. Õigete maalimisharjumuste ja –võtete omandamine. Koha valik. Õige keha- ja käeasend. Õige pintslihoid.

3.2.3. Erinevate tehnikatega tutvumine. Guaššidega maalimine. Akvarellitehnika.

3.2.4. Värviõpetuse alustega tutvumine. Põhivärvid. Heledad ja tumedad toonid. Kontrastsed ja pastelsed värvitoonid.

3.3. Algastme ainekava

3.3.1. Maalimisvahendite, -materjalide ja –võtetega tutvumine. Guašš- ja temperavärvid, akvarellid, paberid, pintslid jt. maalimisvahendid ning nende kasutamine maalimisel.

3.3.2. Õigete maalimisharjumuste ja võtete omandamine. Koha valik. Õige käe- ja kehaasend. Õige pintslihoid. Pliiatsi kasutamine eeltöödel. Pinnakatmisharjutused.

3.3.3. Erinevate tehnikatega tutvumine. Maalimine guašš- ja temperavärvidega, akvarellidega.

3.3.4. Värviõpetuse alustega tutvumine. Põhivärvid (kollane, punane, sinine), nende segamine (roheline, oranž, violett). Kromaatilised ja akromaatilised värvid. Soojad ja külmad toonid. Heledad ja tumedad toonid.

 

3.4. Keskastme – KUNSTIKOOLI  AINEKAVA

3.4.1. I õppeaasta

3.4.1.1. Värvisegamis- ja pinnakatmisharjutused.

3.4.1.2. Maalida üks seadeldis monokroomselt, kus tähelepanu põhiliselt esemete vormil ja seadeldise hele-tumedusrütmil, hiljem eelnevad oskused ühendada.

3.4.1.3. I õ/a. lõpuks on õpilane

  • õppinud tundma maalimisel kasutatavaid värve: akvarell, guašš, pastell jne.), tunneb nende erinevusi ja kasutamisvõimalusi.
  • Ta on õppinud tundma paberiliike,oskab neid valida erinevateks ülesanneteks.
  • Oskab valida erinevate värvide tarbeks vastavaid pintsleid ja eeltööks pliiatseid.

3.4.2. II õppeaasta

3.4.2.1. Lihtsavormilistest esemetest natüürmortide maalimine. Esimestes natüürmortides tähelepanu mitte niivõrd esemete vormile kui värvierinevustele.

3.4.2.2. Natüürmordid vaheldumisi jõukohaste temaatiliste kompositsioonidega, mis pakuvad vaheldust ja fantaseerimisvõimalusi.

3.4.2.3. II õ/a lõpuks oskab õpilane

  • maalida temaatilisi kompositsioone, looduspilte (pärast praktikat looduses).
  • Ta on püüdnud lahendada nii mõningaid abstraktseid kui ka sümbolistlikketeemasid.
  • Oskab oma vanuse kohaselt maalida natüürmorte.

3.4.3. III õppeaasta

3.4.3.1. Natuurist maalimine natüürmortide järgi. Seadeldistes peaks esemestik järkjärgult muutuma keerukamaks, kasutatakse erinevast materjalist draperiisid jne. Taotleda ruumilisi lahendusi.

3.4.3.2. Vahelduseks pinnalis-dekoratiivsed käsitused. Võiks näiteks maalidel muuta esemete toone (suvaliselt), säilitades õige hele-tumeduse jne.

3.4.3.3. Ülesandeid varieerides teha vahepeal temaatilisi kompositsioone ja geomeetrilisabstraktseid pilte. Pole välistatud ka mõne abstraktse ekspressionistliku töö tegemine, võttes aluseks mõne trendi või meeleolu.

3.4.3.4. Kolmanda õppeaasta lõpuks peaks õpilane

  • oskama maalida natüürmorte omal vanuseastmel,
  • tundma värvitoone nende nimetuste järgi,
  • III õ/a. maalimine toimub põhiliselt guaššvärvidega.

 

3.4.4.Neljas õppeaasta

3.4.4.1. Dekoratiivpinnalised ja ruumilised ülesanded. Katsetada erinevaid maalikäsitusi – täppiv puäntillistlik, laia pintsliga üldistav laseeriv jne. Ka kollaaž.

3.4.4.2. Võiks jõuda esimese portree maalimiseni (soovitatav vanem modell, keda maalitakse algul monokroomselt, hiljem värvis). Võiks tehe veel autoportreed, portreevisandeid jm.

3.4.4.3. Vastavalt õpilase vanusastmele ja võimetele võiks proovida ka poolfiguuri ja figuuri maalimist.

3.4.4.4. Neljanda õppeaasta lõpuks peaks õpilane

  • oskama iseseisvalt teha akvarelli ettevalmistustöid (paberite pingutamine kleepi-mise teel),
  • teadma primaar-, sekundaar- ja tertsiaalvärve, sooje ja külmi toone, kontrastvärve jne.
  • Õpilane on tutvunud akvarelli tehnikatega – kihtide viisi katmine, märjalt märga jne.
  • Oskab maalida portreed oma vanuseastmel.
  • IV õ/a.maalimine toimub põhiliselt guašš- ja akvarellvärvidega, tutvutakse ka sega-tehnikatega ja võimaluse korral pastellmaaliga.

3.4.5. V õppeaasta

3.4.5.1. V õ/a. õpilased kordavad ja kasutavad oma töödes kõike varemõpitut. Natüürmordid on koostatud võimalikult keerulistest esemetest, mõnel juhul kasutatakse värvilist valgust. Õpetaja võiks usaldada seadeldiste koostamise õpilaste hooleks, andes eelnevalt ülesande või probleemi suunittluse, näiteks soojades värvides natüürmort, metall- ja klaasesemetega jne.

3.4.5.2. Põhiülesanne on portree (modelli järgi). Natuuri järgi maalimisel pöörata senisest enam tähelepanu stilisatsiooni võimalustele, koloriidile ja heletumeduse käsitlusele.

3.4.5.3. Õpilased on V õ/a. lõpuks õppinud

  • edasi andma erinevaid materjale: klaas, keraamika, eri materjalidest draperiisid jne.
  • Portree osas peaks suutma modelleerida värvi ja hele-tumeduse abil näo vormi.
  • Süvendatult on lahendatud sümbolistlikke, abstraktseid, dekoratiivseid jt. ülesandeid.
  • Maalitakse mõningaid ilmastikunähtusi, näiteks vihm, udu, torm jne.
  • Tutvutakse tempera ja akrüülvärvidega. Lisaks võib kasutada ka segatehnikaid ja materjale.
  • Üks ülesanne võiks olla koopia tegemine originaalmaalist.

3.4.6. VI õppeaasta

3.4.6.1. Aasta algul võiks maalida mõne portree ja keerulisema natüürmordi.

3.4.6.2. Edasi peaks keskenduma kursuse põhiülesandele – figuuri maalimisele (modelli järgi), algul osutades tähelepanu portree, käte ja figuuri maalimisele, seejärel keerulisema ülesande puhul eririietuse ja draperiidest fooni ja figuuri koos mõjule.

3.4.6.3. Nende tööde vahepeal võiks teha abstraktseid või figuraalseid sümbolistlikke jm. fantaasiat virgutavaid maale.

3.4.6.4. Oleks hea teha mõni figuur ruumis, kus figuuri ümbrusel ja ruumil oleks suurem osakaal.

3.4.6.5. Ka kuuluvad VI õ/a. kavva maalivisandid, interjöörid, autoportreed, portreed kaasõpilastest jm., mida võib ka siduda figuraalseks ülesandeks, näiteks “Tund kunstikoolis”jne.

3.4.6.6. VI õ/a. lõpuks on õpilased

  • täiendanud oma oskusi figuraalmaalis,
  • oskavad ise endale ülesandeid püstitada,tõstatada maalialaseid probleeme ja huvituda nende lahendamisest,
  • pöörata tähelepanu pildi väljendusrikkusele, koloriidile, pildi terviklikkusele jne.
  • Maalimine toimub põhiliselt guaššvärvidega, võib tutvuda ka õlivärvidega.
  • VI õ/a. lõpetajad peaksid olema leidnud endale sobiva tehnika ja maalimisviisi ning olema suuteline neid rakendama diplomitöös.
  • ta peaks olema mõtlev ja teatavaid praktilisi kogemusi omav, kunstis orienteeruv inimene.

3.4.7. VII õppeaasta

3.4.7.1. Maalitakse valdavalt modelli – õpitakse aktimaali, figuuri, portreed, natüürmorti, mida maalitakse süvenenult ca 3 korda. Peamiselt korratakse varasematel aastatel õpitut. Algul tehakse üks natüürmort. Järgmine töö võiks olla vastavalt enamuse oskustele kas portree, poolfiguur või täisfiguur. Edasi võiks järgneda aktivisandid või pikemaajaline töö aktist, algul lihtsamas,siis keerulisemas poosis ja rakursis.

3.4.7.2. Vahelduseks võiks maalida interjööri, figuraalset sümbolistlikku kompositsiooni või muud.

3.4.7.3. Vaheldumisi teemasid ja ülesandeid vahetades ja erinevatele käsitustele tähelepanu pöörates saavutatakse aasta lõpuks teatud oskused ja maaliline vabadus aktimaalides.

3.5. Vanema astme ainekava.

3.5.1. Töövahendid ja –materjalid. Erinevate värvide – akvarell, guašš, tempera ja akrüülvärvid, pastell, õlivärvid jne. tundmaõppimine, erinevused ja kasutusvõimalused. Segatehnikad. Erinevad paberiliigid, nende kasutamine erinevates ülesannetes. Erinevad pintslid, nende kasutamine ja hooldamine. Eeltööd pliiatsiga.

3.5.2. Pinnalis-dekoratiivsed käsitused, ruumilised ülesanded. Värvisegamis ja pinnakatmisharjutused. Dekoratiivpinnalised ülesanded: muuta suvaliselt esemete toone, kasutada erinevaid maalikäsitusi jne.

3.5.3. Natüürmordid. Esemete vorm ja värvierinevused. Seadeldise hele-tumedusrütm. Ruumilised lahendused. Valgus.

3.5.4. Temaatilised kompositsioonid ja geomeetrilis-abstraktsed pildid.

3.5.5. Looduspildid.

3.5.6. Portreemaal. Modelli järgi, autoportree. Monokroomselt ja värvis. Stilisatsioon, koloriit ja hele-tumeduse käsitlus.

3.5.7. Figuurmaal. Poolfiguuri ja figuuri maalimine. Figuur ruumis. Figuraalsed ülesanded. Aktimaal – erinevad poosid ja rakursid.

3.5.8. Värviõpetus. Põhivärvid ja nende segamine. Värvitoonid nende nimetuste järgi. Primaar-, sekundaar- ja tertsiaalvärvid. Soojad ja külmad toonid. Kontrastvärvid.

 

4. Vormiõpetus (skulptuur)

4.1. Õpetuse eesmärgid

4.1.1. Tutvumine kolmemõõtmeliste kunstiliste objektide ja nende loomise seadus pärasustega.

4.1.2. Antakse ülevaade vormimaailma mitmekesisusest ja selle ruumilise organiseerimise printsiipidest.

4.1.3. Vaadeldakse skulptuuri ajaloolise arengu põhietappe ja jälgitakse kaasaegse vormiõpetuse suundumusi.

4.1.4. Õpitakse tundma ja valdama plastilis-mahulise modelleerimise ja konstrueerimise võtteid ja vahendeid.

4.1.5. Arendatakse vaatlus-, kujutamis- ja eneseväljendamisoskust.

4.2. Eelastme ainekava

4.2.1. Sissejuhatus vormimaailma. Maailma vormiline mitmekesisus. Skulptuuri olemus. Kolmemõõtmelise kujutamisviisi võrdlemine kahemõõtmelisega. Ruumiliste objektide vaatlemine ja kompimine.

4.2.2. Põhiliste modelleerimisvahendite, -materjalide ja –võtetega tutvumine. Voolimine savis. Voolimispulkade (stekade) ja improviseeritud abivahendite kasutamine. Pöörleva aluse kasutamine.

4.2.3. Vormiõpetuse põhimõisted. Suur ja väike vorm. Esi- ja tagaplaan. Ülaosa ja alaosa. Vormielementide ühendamise võtted.

4.3. Algastme ainekava

4.3.1. Sissejuhatus vormimaailma. Maailma vormiline mitmekesisus. Skulptuuri olemus. Kolmemõõtmelise kujutamisviisi võrdlemine kahemõõtmelisega. Ruumiliste objektide vaatlemine ja kompimine. Meelte andmete võrdlemine.

4.3.2. Põhiliste modelleerimisvahendite, -materjalide ja –võtetega tutvumine. Voolimine savis. Voolimispulkade (stekade) ja improviseeritud abivahendite kasutamine. Pöörleva aluse kasutamine. Mõõtmine ja võrdlemine. Silma ja käe töö koordineerimine.

4.3.3. Vormiõpetuse põhimõisted. Suur ja väike vorm. Kerge ja raske vorm. Horisontaalsus ,vertikaalsus ja diagonaalsus. Esi- ja tagaplaan. Ülaosa ja alaosa. Vormielementide ühendamise võtted.

4.3.4. Figuraalne kompositsioon. Ühe- ja mitmefiguuriline kompositsioon. Tegevuste kujutamine. Figuuri ja esemete seostamine.

4.3.4. Ümarplastika ja reljeef. Reljeefi spetsiifika. Vormi eesmärgipärane ja süsteemne deformeerimine.

4.4. Keskastme – KUNSTIKOOLI AINEKAVA

4.4.1. I õppeaasta

4.4.1.1. Sissejuhatus vormimaailma. Maailma vormiline mitmekesisus. Skulptuuri olemus ja spetsiifika. Kolmemõõtmelise kujutamisviisi võrdlemine kahemõõtmelisega. Ruumiliste objektide vaatlemine ja kompimine. Meelte andmete võrdlemine. Mitme vaatepunkti kasutamine ja koordineerimine. Ruumilis-mahulise organisatsiooni põhiprintsiibid. Ruumilisus ja plastilisus.

4.4.1.2. Põhiliste modelleerimisvahendite, -materjalide ja –võtetega tutvumine. Klassikalise modelleerimistehnika alused. Voolimine savis. Voolimispulkade (stekade) ja improviseeritud abivahendite kasutamine. Liikumise olulisus modelleerimisel. Distantsi teadlik muutmine. Pöörleva aluse kasutamine. Mõõtmine ja võrdlemine. Silma ja käe töö koordineerimine. Elementaarteadmised skulptuuri materjalidest.

4.4.1.3. Figuraalne kompositsioon. Figuraalse kompositsiooni temaatiline mitmekesisus. Ühe- ja mitmefiguuriline kompositsioon.

4.4.1.4. Vormi väljendusrikkus. Vorm idee väljendajana. Sisu ja vormi vastavus. Vormi väljendusrikkuse tõstmise lihtsamad vahendid. Pinnakäsitlus meeleolu edasiandjana. Isikupärane kujutamine ja ekspressiivsus. Keskkonnanähtuste (ilmastik jne.), atmosfääri ja psüühiliste seisundite (meeleolu jms.) kujutamine.

4.4.2. II õppeaasta

4.4.2.1. Ümarplastika ja reljeef. Kõrg-, pool- ja madalreljeefid. Reljeefi spetsiifika. Ruumiillusiooni loomine reljeefis. Vormi eesmärgipärane ja süsteemne deformeerimine. Sügavustunnuste kasutamine. Valguse osa reljeefse kujutise tekkimisel. Valgus ja vari skulptuuris.

4.4.2.2. Figuraalne kompositsioon. Figuraalsete gruppide paigutamine. Inimfiguuri kasutamisvõimalused. Tegevuste kujutamine. Figuuri ja esemete seostamine ja vormiline ühtsus. Loomafiguuride plastiline variatiivsus.

4.4.2.3. Vormiõpetuse põhimõisted. Mass ja maht. Suur ja väike vorm. Kerge ja raske vorm. Vormikontrastid. Telgede markeerimine. Horisontaalsus, vertikaalsus ja diagonaalsus. Vaated ja siluett.

4.4.2.4. Vorm ja ruum. Figuuri ja fooni seaduspärasused. Kontuuri kasutamine. Ruumiline jada. Vormide omadused. Vormiloogika. Vormi visuaalsete tunnuste muutmine.Vormide seostamine ja vastandamine.

4.4.3. III õppeaasta

4.4.3.1. Skulptuuri funktsionaalne mitmekesisus. Skulptuuri liigid (vaba- ja pisiplastika, dekoratiiv- ja monumentaalskulptuur, installatsioonid jt.). Skulptuuri dekoratiivsed funktsioonid.

4.4.3.2. Vormiõpetuse põhimõisted. Toetuspunktid. Plastilised punktid ja nende seos tervikuga. Esi- ja tagaplaan. Ülaosa ja alaosa. Skulptuurne tervik ja selle liigendamine.Vormielementide ühendamise võtted. Vormide tüpoloogia. Avatud ja suletud vorm. Kumer ja nõgus vorm. Vormihari ja vormipõhi. Skulptuuri omaruum. Osa ja tervik. Tsenter ja perifeeria. Monoliitsus ja fragmentaarsus. Vormielementide ühendamine (lõikamine, neeldumine jms.).

4.4.3.3. Mass ja maht. Masside konstruktiivsed omadused. Masside reaalne ja visuaalne raskus. Mahtude suhe ja tasakaal. Proportsioneerimine ja mastaap.

4.4.3.4. Looduslike ja tehisvormide mitmekesisus. Looduslike ja tehisvormide analüüs. Looduslikud ja sünteetilised materjalid. Materjalide funktsionaalne mitmekesisus, sobivus ja otstarbekus. Materjali omaduste kasutamine vormiloomes. Materjali ja vormi vastavus. Materjalide säilivus. Looduslikud materjalid (savi, kivi, vesi, liiv, kips, puit, vill jm.) ja nende kasutamise võimalused. Töödeldud materjalid (klaas, paber, lina, puuvill jms.). Sünteetilised ja tehnilised materjalid (plastmassid, penoplast, kile, ruberoid, makrofleks jt.).

4.4.3.5. Karakteriseerimine ja fantaseerimine. Keskkonnaobjektide karakteersed tunnused. Floora ja fauna iseloomulike tunnuste eristamine ja analüüs. Karakter ja liikumine. Realistlikud ja fantastilised vormid ning nende ühendamine. Fantaasiakompositsiooni liigid.

4.4.4. IV õppeaasta

4.4.4.1. Vormiõpetuse põhimõisted. Ruumi ekstensiivne ja intensiivne kasuta mine. Orgaanilised ja geomeetrilised vormid. Kehad. Staatiline ja dünaamiline kompositsioon.

4.4.4.3. Mass ja maht. Kombinatoorika alused. Arhitektooniline (tektooniline) komponeerimine. Tasakaalu tingimused. Sümmeetriline ja ebasümmeetriline tasakaal.

4.4.4.4. Vorm ja ruum. Skulptuursete objektide paiknemisest tingitud visuaalsed pinged ja nende korrastamine. Vormikontrast.

4.4.4.5. Vorm ja materjal. Materjali võimaluste avanemine. Materjal ja struktuur. Materjali struktuursed omadused ja nende kasutamisvõimalused. Domineerivate  omaduste kasutamine teoste loomisel. Kunstiline idee ja struktuuri omapära. Materjalide füüsilised omadused (kõva ja pehme, veniv ja jäik, sile ja karvane, tihe ja poorne.).

4.4.4.6. Rütm ja dünaamika. Elementide ühendamise võtted. Korduste kasutamine. Elementide ja intervallide varieerimise võtted ja printsiibid. Rütm ja seriaalsus. Rütmide tüübid.

4.4.4.7. Isikupärane kujutamine ja ekspressiivsus. Individuaalne lähenemisviis ja käekiri. Kompositsiooni ilmekuse suurendamise võtted ja maksimaalse väljendusrikkuse saavutamine.

4.4.5. V õppeaasta

4.4.5.1. Skulptuur ja keskkond. Skulptuuri seosed ümbritseva keskkonnaga. Miljöötegurite mõju. Skulptuur interjööris ja ekterjööris. Skulptuuri ruumiline paiknemine.

4.4.5.2. Vorm ja valgus. Valguse kulg vormil. Valgus kui vormilõige. Valguse nägemine ja fikseerimine. Valguse muutumine (suunamine, hajutamine). Valguse liigid (pehme, mahe, terav, ere).

4.4.5.3. Vorm ja materjal. Materjali muutmise võimalused (mõjutamine temperatuuriga, mehhaaniline töötlemine jms.). Füüsiline (peenestamine, poleerimine jms.) ja keemiline (söövitamine, patineerimine) töötlemine. Materjal ja kontseptsioon. Materjalide omadused tähenduse kandjana. Semantilised tunnused. Materjal kui märk.

4.4.5.4. Keerukamad vormiloomevõtted. Plastika ja raidkunst. Konstrueerimine ja modelleerimine. Moodulile rajatud kompositsiooni printsiibid. Looduslike ja tehismaterjalide seostamine. Valmisesemete kasutamine. Täis- ja poolproduktid. Valiku ja kasutamise põhimõtted. Valmisdetail aktsendina. Assamblaaž ja ready-made. Valmisesemete semantiline potentsiaal. Kontekst ja seele muutmine.Tähendusnihked eseme väljarebimisel harjumuslikust miljööst.

4.4.5.5. Inimese portreeline kujutamine. Pea konstruktsioon. Aktiivsed skeletipunktid. Pea sidumine õlavöötmega. Õlavöötme ehitus. Kaela üldvorm. Näoosade analüüs (silm, kõrv, nina jm). Näolihaste jaotamine. Juuste üldistatud kujutamine. Jäsemete ehitus ja plastika. Liigeste ehitus, funktsioon ja seos välise vormiga. Liigutuste amplituud.

4.4.6. VI õppeaasta

4.4.6.1. Keerukamad modelleerimisvahendid ja –võtted. Tugialuse (karkass) kasutamine. Aluste tüübid. Loodimine. Pinnatöötlus, faktuuri ja tekstuuri kasutamine. Töövahendi jälje väärtustamine.

4.4.6.2. Skulptuur ja keskkond. Taustruum. Skulptuuri eksponeerimise põhimõtted. Plastika seosed arhitektuuri ja disainiga.

4.4.6.3. Vorm ja valgus. Valgus keemiliste ja füüsiliste muutuste põhjustajana. Materjalide valgustundlikkus. Valgus ja ese. Valgus kui märk. Valgust peegeldavad ja neelavad pinnad. Läbipaistvus. Vormi rõhutamine valguse abil. Aktsenteerimine. Teoste eksponeerimine ja valgustingimused.

4.4.6.4. Ajamõõde skulptuuris. Eelprogrammeeritud objektid (kineetiline, heli- ja valgusskulptuur). Stabiilne ja mobiilne skulptuur. Protsessuaalne kunst (performance, happening jt.). Keskkonnakunst (land-art).

4.4.6.5. Inimene kui kunstilise kujutamise allikas. Inimese kujutamise viisid ja vahendid. Inimkeha peamised mahulised vormid. Skelett ja selle tähtsus organismis. Inimfiguuri plastilised (konstruktiivsed) punktid. Proportsiooniõpetuse põhijooned. Ealised ja soolised iseärasused. Kehaehituse tüübid. Figuraalne kompositsioon. Kineetika. Liikumise biodünaamiline analüüs.

4.4.6.6. Vorm ja värv. Värvus kui kultusobjektide osa. Värvus eseme funktsionaalse tähenduse kandjana. Värv ja materjal.

4.4.6.7. Illusionism ja optilised efektid skulptuuris. Op-kunsti kogemuse analüüs. Lihtsamate nägemisillusioonide kasutamine kunstiteoses. Ruumi ja vormi näiline ja tegelik deformeerimine. Virtuaalne reaalsus kunstilise keskkonnana.

4.4.6.5. Skulptuursete objektide semantilised tasandid. Skulptuuritehnika ja tähendus. Materjal ja aeg. Materjali sõnum konkreetses ajas. Materjali ajalooline sõnum. Stiil ja tähendus. Teoste stiililine ühtsus ja sobivus. Eklektilisus. Kitši erinevad vormid. Kunstivoolude ja stiilide avaldumine skulptuuris.

4.4.7. VII õppeaasta

4.4.7.1. Loomeprotsessi teadlik juhtimine. Loomingulise probleemi iseseisev püstitamine. Huvide ja kalduvuste arvestamine tegevuse planeerimisel. Materjali kogumine ja kavandamine. Avatus ümbritsevale maailmale. Ikonograafilise materjali (fotod, reproduktsioonid jms.) kasutamine. Valikuvõimaluste paljususe loomine. Individuaalse ja sotsiaalse ühendamine. Olulise ja ebaolulise eristamine. Lahendusvariantide analüüsimine. Ettepanekute ja soovituste kriitiline analüüs. Dialoog juhendajaga. Keskendumisvõime ja koormustaluvuse arendamine.

4.4.7.2. Kunstilise kujundi loomine. Kunstilise kujundi kontsentreeritus ja intensiivsus. Tegelikkuse interpreteerimine. Teema ja süžee sidumine. Abstrahheerimine, detailiseerimine ja nüansseerimine. Viimistlemise võttestik.

4.4.7.3. Alternatiivsed eneseväljendamise võimalused. Teose verbaalne analüüs. Argumentatsioon ja kriitiline mõtlemine kunstilise probleemi käsitlemisel.

4.5. Vanema astme ainekava

4.5.1. Modelleerimisvahendid, -materjalid ja –võtted. Klassikalise modelleerimistehnika alused. Distants. Mõõtmine ja võrdlemine. Loodimine. Pinnatöötlus.

Skulptuuri materjalid. Looduslikud materjalid: savi, kivi, vesi, liiv, kips, puit, vill jm. Töödeldud materjalid: klaas, paber, lina, puuvill. Sünteetilised ja tehnilised materjalid: plastmassid, penoplast, kile, ruberoid, makrofleks jt. Materjalide omaduste kasutamine vormiloomes. Materjal ja struktuur. Materjali füüsilised omadused: kõva ja pehme, veniv ja jäik, sile ja karvane, tihe ja poorne. Materjali muutmise võimalused: mõjutamine temperatuuriga, mehhaaniline töötlemine, füüsiline töötlemine(peenestamine, poleerimine jms.), keemiline töötlemine (söövitamine, patineerimine).

4.5.2. Skulptuuri funktsionaalne mitmekesisus. Plastika ja raidkunst. Ümarplastika ja reljeef. Kõrg-, pool- ja madalreljeef. Vaba- ja pisiplastika. Dekoratiiv- ja monumentaalskulptuur. Installatsioon. Protsessuaalne kunst: performance, happening jt. Keskkonnakunst: land-art. Kineetiline, heli- ja valgusskulptuur. Stabiilne ja mobiilne skulptuur. Skulptuuri dekoratiivsed funktsioonid. Skulptuur interjööris ja eksterjööris. Skulptuuri eksponeerimise põhimõtted. Plastika seosed arhitektuuri ja disainiga. Teoste stiililine ühtsus ja sobivus.

4.5.3. Vormiõpetus. Põhimõisted: Mass ja maht. Suur ja väike vorm. Kerge ja raske vorm. Horisontaalsus, vertikaalsus ja diagonaalsus. Vaated ja siluett. Esi- ja tagaplaan. Ülaosa ja alaosa. Avatud ja suletud vorm. Kumer ja nõgus vorm. Vormihari ja vormipõhi. Skulptuuri omaruum. Osa ja tervik. Tsenter ja perifeeria. Monoliitsus ja fragmentaarsus. Orgaanilised ja geomeetrilised vormid. Kehad. Staatiline ja dünaamiline kompositsioon. Vorm idee väljendajana. Sisu ja vormi vastavus. Mass ja maht. Masside konstruktiivsed omadused. Mahtude suhe ja tasakaal. Proportsioneerimine ja mastaap. Kombinatoorika. Tasakaal. Vorm ja ruum. Vormide omadused. Vormiloogika. Vormikontrast. Vormide seostamine ja vastandamine. Figuuri ja fooni seaduspärasused. Kontuur. Ruumiline jada. Vorm ja valgus. Valgus kui vormilõige. Valguse muutumine: suunamine, hajutamine. Valguse liigid: pehme, mahe, terav, ere. Valgus ja ese. Valgus kui märk. Läbipaistvus. Vormi rõhutamine valguse abil. Aktsenteerimine. Vari. Vorm ja värv. Värvus eseme funktsionaalse tähenduse kandjana.Värv ja materjal.

4.5.4. Figuraalne kompositsioon. Ühe- ja mitmefiguuriline kompositsioon. Figuraalsete gruppide paigutamine. Inimese portreeline kujutamine. Pea konstruktsioon. Aktiivsed skeletipunktid. Erinevate kehaosade ehitus. Lihaste jaotumine. Inimese kujutamise viisid ja vahendid. Proportsiooniõpetuse põhijooned. Ealised ja soolised iseärasused. Kehaehituse tüübid. Kineetika. Liikumise biodünaamiline analüüs.

4.5.5. Karakteriseerimine ja fantaseeerimine. Karakter ja liikumine. Erinevate objektide iseloomulike tunnuste eristamine ja analüüs. Realistlikud ja fantastilised vormid ning nende ühendamine. Fantaasiakompositsiooni liigid. Isikupärane lähenemisviis ja käekiri.

4.5.6. Loomeprotsessi teadlik juhtimine. Loomingulise probleemi iseseisev püstitamine. Huvide ja kalduvuste arvestamine tegevuse planeerimisel. Materjali kogumine ja kavandamine. Avatus ümbritsevale maailmale. Valikuvõimaluste paljususe loomine. Individuaalse ja sotsiaalse ühendamine. Olulise ja ebaolulise eristamine. Lahendusvariantide analüüsimine. Ettepanekute ja soovituste kriitiline analüüs. Dialoog juhendajaga. Keskendumisvõime ja koormustaluvuse arendamine. Abstrahheerimine, detailiseerimine ja nüansseerimine. Teose verbaalne analüüs. Argumentatsioon ja kriitiline mõtlemine kunstilise probleemi käsitlemisel.

5. Kompositsioon

5.1. Õpetuse eesmärgid

5.1.1. Kompositsioon on üks põhilistest distsipliinidest kunstikoolis, mis formeerib õpilase loomingulist maailmanägemust, arendab kujutavat mõtlemist ja individuaalset võimekust.

5.1.2. See õppeaine omab tihedat sidet joonistamise, maalimise ja skulptuuriga, samuti töödega (tikand, puugravüür, linoollõige jt.).

5.1.3. Et arendada laste loomingulist fantaasiat, ei tule peamist rõhku asetada mitte niivõrd tegelikkuse täpsele jäljendamisele kui süžee kujutamise karakteersusele, ekspressiivsusele ja dekoratiivsusele.

5.1.4. Kujutamisõpetuses õpitakse pliiatsi-, hariliku sule, pintsli-, akvarelli-, guašši-, pastelli- ja teisi tehnikaid.

5.1.5. Kujutamisõpetusega seostub ka värvusõpetus, et selgitada vastastikuseid mõjusid, kontrastide ja koloriidi tekkimise probleeme, värvuste psüühilisi mõjusid.

5.1.6. Üldkompositsiooni alla kuulub ka dekoratiivne kompositsioon, mis hõlmab dekoratiivse kujunduse nähtusi, õpetab tundma rahvuslikku ornamentikat ja looma uusi ornamente kasutades pinna jaotamisel tasakaalu.

5.2. Eelastme ja algastme ainekava

5.2.1. Jooned ja pinnad. Joonte ja pindade liigid. Kompositsioon geomeetriliste ja orgaaniliste (korrapäraste ja ebakorrapäraste) pindadega.

5.2.2. Teema ja süžee. Teema ja süžee sidumine.

5.2.3. Õpetada (ja harjutada): suurendama ekstensiivsemalt pildipinna kasutamiselt üha laiemale intensiivsemale pildipinna kasutamisele; selgeks mõisted ”kõrgel” ja “madalal” ning neid kujutamisel kasutama; eristama ja kujutama ilmastikunähtustest tingitud olukordi (tuisk, vihm); illustreerima muinasjutte.

5.2.4. Tehnikatest õpitakse sügavamalt guaššimaali. Tutvustatakse vahakriibet.

5.3. Keskastme -  KUNSTIKOOLI AINEKAVA

5.3.1. I Õppeaasta

5.3.1.1. Jooned ja pinnad Joonte ja pindade liigid. Kompositsioon geomeetriliste ja orgaaniliste (korrapäraste ja ebakorrapäraste) pindadega. Pindadevahelised proportsioonid. Pindade suhe tervikusse. Figuur ja foon.

5.3.1.2. Teema ja süžee. Teema ja süžee sidumine. Kompositsiooni elementide vastavus süžeele.

5.3.1.3. Õpetada (ja harjutada):

  • leidma süžeele vastavaid kompositsioonielemente ja kompositsiooni mõtet avavat situatsiooni;
  • suurendama ekstensiivsemalt pildipinna kasutamiselt üha laiemale intensiivsemale pildipinna kasutamisele;
  • selgeks mõisted:”kõrgel”, “madalal” ning neid kujutamisel kasutama;
  • kasutama pildi süžeelise mõtte esiletoomiseks karakteerseid interjööridetaile;
  • looma fantastilisi olukordi taime-, loomariigis, putukate elust;
  • looma kompositsioone muinasjutulistest olukordadest inimeste ja loomade figuuridega ühises tegevuses, eristama ja kujutama ilmastikunähtustest tingitud olukordi (tuisk,vihm);

5.3.1.4. Tehnikatest õpitakse sügavamalt guaššimaali ja akvarelli. Tutvustatakse vahakriipejoonistusi.

5.3.2. II õppeaasta

5.3.2.1. Jooned ja pinnad. Siluette. Dominantsed ja mittedominantsed (aktiivsed ja passiivsed) pinnad. Pinnafaktuur ja -tekstuur. Dekoratiivsed pinnad.

5.3.2.2. Teema ja süžee. Temaatiline mitmekesisus. Motiivi valik.

5.3.2.3. Õpetada (ja harjutada).

  • rühmitama kompositsioonielemente mõtte ilmekama avamise huvIdes, perspektii-vis kujutama ruumi ja inimrühmi;
  • fantaseerima uusi tehisvorme ja kujutama neid mitmes plaanis koos loodusega (fantastilised loomad ja maastikud teistel planeetidel);
  • kujutama veekogude läbipaistvust ja peegeldust;
  • illustreerima muinasjutte;
  • värvuste abil andma edasi meeleolusid.

5.3.2.4. Tehnikatest tutvustatakse sulejoonistusi. Teostatakse töid linoollõikes, võimaluse korral ka sügavtrükis.

5.3.3. III õppeaasta

5.3.3.1. Üldkompositsiooni alused. Kompositsiooni mõiste. Tasapinnaline ja ruumiline (2- ja 3- mõõtmeline) organisatsioon. Kompositsioonilise ülesehituse alused.

5.3.3.2. Elementide ühendamine. Elementide ja intervallide varieerimise võtted ja printsiibid. Tervik ja osa. Sümmeetrilised tehted. Kongruentsus ja peegelduskongruentsus.Võrkkompositsiooni alused. Seriaalsus.

5.3.3.3. Rütm ja dünaamika. Geomeetriliste ridade kombineerimine. Vertikalism ja horisontalism.

5.3.3.4. Ülesanded:

  • valida antud teemale iseloomulikumat süžeed, leida ja rühmitada pildil komposit-sioonielemente ekspressiivsuse huvides;
  • kujutada tegevuses inimrühmi kaugel ja ligidal;
  • kujutada ilmastikunähtusi (öine linn,õhtune küla);
  • karakteriseerida päeva- ja aastaaegadest tingitud atmosfäärilisi olukordi (päikese-paiste, vihm, udu, tuisk, äike);
  • illustreerida rahvaste muinasjutte;
  • kaunistada pinda faktuurirütmidega;
  • kujundada eksliibris.

5.3.3.5. Tehnikatest: guašš, akvarell, linoollõige, vahakriibe, tuššijoonis jm.

5.3.3.6. Valgus ja värv. Valguse omadused ja tähtsus. Valgus looduses ja tehiskeskkonnas. Tegelik ja illusoorne valgus. Valgus ja vari.

5.3.4. IV õppeaasta

5.3.4.1. Üldkompositsiooni alused. Tektoonika. Tegelikkuse interpreteerimine. Kunstilise kujundi loomine.

5.3.4.2. Elementide ühendamine. Ornament. Ornamentaalsus looduslikus ja tehiskeskkonnas. Rahvuslik ornamentika. Bordüürid. Detailiseerimine, nüansseerimine ja abstrahheerimine. Stiliseerimine.

5.3.4.3. Rütm ja dünaamika. Kontrasti avaldumisvormid (vormi-, värvuse- ja faktuurikontrast). Kontrastsed paarid.

5.3.4.4. Graafiline kommunikatsioon. Kirjakompositsiooni alused. Tarbegraafika võimalused. Illustratsioonide liigid. Seosed tekstiga. Näitusekujunduse põhimõtted.

5.3.4.5. Ülesanded:

  • kujutada figuraalset kompositsiooni koos keerulisemate tehisvormidega;
  • kujutada fantastilisi olendeid ja ebaloomulikke suurusvahekordi – hiiglase erinevus väikesest inimesest;
  • inimeste karakteriseerimine,loomade liikumine ja anatoomia;
  • kujutada psüühilisi seisundeid inimestel ja loomadel, väljendatud liikumise abil;
  • rakendada graafika tehnilisi võimalusi pildi emotsionaalsuse esiletõstmiseks;
  • plokk-kiri.

5.4.5. V õppeaasta

5.4.5.1. Temaatiline kompositsioon. Siin töötatakse portree, figuuri, interjööri ja maastiku alal, seostatakse neid temaatilises kompositsioonis. Ideekavandite loomisel õpitakse läbi töötama kompositsiooni üldsuundi. Õpitakse tunnetama tonaalseid värvuste vahekordi ja neid oma loomingus kasutama. Õpitakse sügavamalt tunnetama värvuste emotsionaalseid mõjusid ja sellest lähtuvalt uusi värvuste kombinatsioone ja koloriiti.

5.4.5.2. Temaatilise kompositsiooni alused. Figuraalne kompositsioon. Inimfiguuri kasutamisvõimalused. Figuraalsete gruppide paigutamine. Figuuri seostamine teiste kompositsiooniliste elementidega. Illusoorne ruum. Esi- ja tagaplaan.

5.4.5.3. Temaatilise kompositsiooni alal õpetada ja harjutada:

  • figuraalseid kompositsioone majade, puude ja interjööriga;
  • leidma vahendeid idee ekspressiivseks väljendamiseks;
  • loomade figuraalset kompositsiooni seostama interjööriga või maastikuga;
  • figuraalse kompositsiooniga seostatult kujutama merd, sadamat ja laevu;
  • illustreerima muinasjutte loomadest;
  • komponeerima pinda ühe figuuruga ruumis;
  • looma kompositsiooni seostades figuure siseruumi perspektiiviga;
  • kujutama liikuvate figuuride gruppe koos välisarhitektuuriga;
  • kujutama õhtust või öist meeleolu figuraalses kompositsioonis;
  • illustreerima rahvapäraseid muinasjutte.

5.4.6.2.Tasakaal. Tasakaalu tingimused. Sümmeetriline ja ebasümmeetriline tasakaal. Staatilisus ja dünaamilisus. Horisontaalne, vertikaalne, diagonaalne ja radikaalne tasakaal. Ülaosa – alaosa,vasak – parem.

5.4.6. VI õppeaasta

5.4.6.1. Õpilasülesanded temaatilise kompositsiooni alal. Jätkub figuuride, loomade, maastiku ja majade skitseerimine kompositsiooni materjali kogumiseks. Silma ja käe arendamise eesmärgil tehakse visandeid enne pikemaajalise töö juurde asumist. Kujutamisõpetuses  selgitatakse õpilastele,et kujutamine on tegelikkuse interpreteerimine, milles isikupära võib avalduda üldistuse määras, karakteriseerimise viisis, vahendite valikus, isikupärases käekirjas ja tehnilises teostuses. Temaatilises kompositsioonis pööratakse nüüd tähelepanu plastilis-ruumilisele kujutamisele, õhuperspektiivi värvuste nüansseerimisele ja valguse-varju ärakasutamisele kompositsiooni süžee esiletoomisel. Ideekavandite loomisel õpitakse läbi töötama kompositsiooni üldskeemi, kasutama ekspressiivsuse saavutamiseks mitmesuguseid vahendeid, nagu vaatepunkti kauguse ja kõrguse mõju, vertikaal-, horisontaal- ja diagonaalsuuna mõju, täisnurga ja teravnurga all ristuvate joonte mõju, rahuliku tasakaalu ja dünaamika, sümboolika ja värvuste mõju. Tuleb osata luua kompositsioone vabalt valitud teemal.

5.4.6.2. Proportsioon ja mõõt. Proportsioneerimine ja mastaap. Proportsioonisüsteemide mitmekesisus. Moodul ja kaanon. Geomeetrilised progressioonid. Kuldlõige.

5.4.6.3. Värvus. Värvuste omadused ja värvusring. Akromaatilised ja kromaatilised värvused. Mono- ja polükroomia. Värv ja vorm. Värvitoon. Tonaalsus. Värviharmooniad. Värvuste segamine. Külmad ja soojad toonid. Primaar-, sekundaar- ja tertsiaalvärvused. Lokaalvärv. Täiendvärvused ja nende vastastikune mõju. Hele-tumedus ja küllastatus. Värvuste optilised efektid. Värvuste funktsioonid ja rakendusvõimalused. Värvus ja kultuuritraditsioon. Värvuste psühholoogiline mõju.

5.4.6.4. Kompositsiooni seos teiste kunstiliikidega (muusika, teater, video). Kineetilise kunsti aluste tundmaõppimine.

5.4.7. VII õppeaasta

5.4.7.1. Õpilasülesanded temaatilise kompositsiooni alal. Ekspressiivsete kompositsioonide loomine vaatluse järgi. Kujutamine loodus- ja tehisvormide põhjal. Loodus- ja tehisvormide vaheliste suhete ning seoste kujutamine, üldvormide liigendamine valguse ja varjude abil. Ruumisügavuste kujutamine õhuperspektiivi alal. Inimeste liikumise kujutamine ruumisügavusest vaataja poole. Lakooniliste väljenduste andmine siluetiga. Kompositsioon fantastilistest, kuid oma konstruktsioonilt teostatavatest hoonetest. Reaalsusele tuginevate vormide ümberkujundamine, muutmine ja nende põhjal uute fantastiliste vormide loomine. Inimese kujutamine. Reaalsusele tõelähedaste proportsioonide kujutamine. Inimese karakteriseerimine. Rütm kujutavas loomingus (temaatilises kompositsioonis).

5.4.7.2. Soovitatav kujutamistehnika: linoollõige, papitrükk, sulejoonis, koloreeritud tuššijoonis, akvatrükitušš.

5.4.7.3. Karakteriseerimine ja fantaseerimine. Keskkonnaobjektide karakteersed tunnused. Floora ja fauna iseloomulike tunnuste analüüs. Karakter ja liikumine. Karakteriseerimisvõtted. Reaalsed ja fantastilised vormid ning nende ühendamine. Fantaasia kompositsioon.

5.4.7.4. Isikupärane kujutamine ja ekspressiivsus. Individuaalne lähenemisviis ja käekiri. Ekstensiivne ja intensiivne pildipinna kasutamine. Kompositsiooni ilmekuse suurendamise võtted ja maksimaalse väljendusrikkuse saavutamine. Keskkonna, atmosfääri ja psüühiliste seisundite kujutamine. Ilmastikunähtused.

5.5. Vanema astme ainekava

5.5.1. Jooned ja pinnad. Joonte ja pindade liigid. Pindadevahelised proportsioonid. Figuur ja foon. Siluett. Aktiivsed ja passivsed pinnad. Pinnafaktuur ja –tekstuur. Dekoratiivsed pinnad.

5.5.2. Teema ja süžee. Teema ja süžee sidumine. Kompositsiooni elementide vastavus süžeele. Temaatiline mitmekesisus. Motiivi valik.

5.5.3. Valgus. Valguse omadused ja tähtsus. Valgus looduses ja tehiskeskkonnas. Tegelik ja illusoorne valgus. Valgus ja vari.

5.5.4. Värvus. Värvuste omadused ja värviring. Akromaatilised ja kromaatilised värvused. Mono- ja polükroomia. Värv ja vorm. Värvitoon. Tonaalsus. Värviharmoonia. Värvuste segamine. Külmad ja soojad toonid. Primaar-, sekundaar- ja tertsiaalvärvid. Lokaalvärv. Täiendvärvused ja nende vastastikune mõju. Hele-tumedus ja küllastatus. Värvuste optilised efektid. Värvuste funktsioonid ja rakendusvõimalused.

5.5.5. Üldkompositsiooni alused. Kompositsiooni mõiste. Tasapinnaline ja ruumiline organisatsioon. Kompositsioonilise ülesehituse alused. Tektoonika. Tegelikkuse interpreteerimine. Kunstilise kujundi loomine.

5.5.6. Elementide ühendamine. Elementide ja intervallide varieerimise võtted ja printsiibid. Tervik ja osa. Sümmeetrilised tehted. Kongruentsus ja peegelduskongruentsus. Võrkkompositsiooni alused. Seriaalsus. Ornament. Ornamentaalsus looduslikus ja tehiskeskkonnas. Rahvuslik ornamentika. Bordüürid. Detailiseerimine, nüansseerimine ja abstrahheerimine. Stiliseerimine.

5.5.7. Rütm ja dünaamika. Geomeetriliste ridade kombineerimine. Vertikalism ja horisontalism. Kontrasti avaldumisvormid (vormi-, värvuse- ja faktuurikontrast). Kontrastsed paarid.

5.5.8. Temaatiline kompositsioon. Portree, figuuri, interjööri ja maastiku seostamine. Tonaalsed värvuste vahekorrad. Värvuste emotsionaalsed mõjud. Värvuste kombinatsioonid ja koloriit. Figuraalne kompositsioon. Inimfiguuri kasutamisvõimalused. Figuraalsete gruppide paigutamine. Figuuri seostamine teiste teiste kompositsiooniliste elementidega. Illusoorne ruum. Esi- ja tagaplaan.

5.5.9. Graafiline kommunikatsioon. Kirjakompositsiooni alused. Tarbegraafika võimalused. Illustratsiooni liigid. Seosed tekstiga. Näitusekujunduse põhimõtted.

5.5.10. Tasakaal. Tasakaalu tingimused. Sümmeetriline ja ebasümmeetriline tasakaal. Staatilisus ja dünaamilisus. Horisontaalne, vertikaalne, diagonaalne ja radikaalne tasakaal. Ülaosa – alaosa, vasak – parem.

5.5.11. Proportsioon ja mõõt. Proportsioneerimine ja mastaap. Proportsioonisüsteemide mitmekesisus. Moodul ja kaanon. Geomeetrilised progressioonid. Kuldlõige.

5.5.12. Karakteriseerimine ja fantaseerimine. Keskkonnaobjektide karakteersed tunnused. Floora ja fauna iseloomulike tunnuste analüüs. Karakter ja  liikumine. Karakteriseerimisvõtted. Reaalsed ja fantastilised vormid ning nende ühendamine. Fantaasia kompositsioon.

5.5.13. Isikupärane kujutamine ja ekspressiivsus. Individuaalne lähenemisviis ja käekiri. Ekstensiivne ja intensiivne pildipinna kasutamine. Kompositsiooni ilmekuse suurendamise võtted ja maksimaalse väljendusrikkuse saavutamine. Keskkonna ,atmosfääri ja psüühiliste seisundite kujutamine. Ilmastikunähtused.

6. Kunstiajalugu

6.1. Õpetuse eesmärgid

Kunstiajaloo aine on kõikide kunstikoolis õpitavate ainete vaheliseks siduvaks aineks, kus:

6.1.1. Süvendatakse teadmisi kunstiliikide ja ajaloo kohta;

6.1.2. Õpitakse määratlema visuaalse kunstikultuuri arenguloo perioode,vaatama ja hindama kunstiteoseid;

6.1.3. Õpitakse analüüsima erinevaid tehnikaid rahvaste kunstiväärtuste kaudu;

6.1.4. Suunatakse huvi tundma kunstikultuuri väärtuste säilitamise,kaitsmise ja edasiarendamise vastu.

6.2. Keskastme ainekava

6.2.1.  III õppeaasta

6.2.1.1. Kunsti mõisted.

6.2.1.2. Kunsti tekkimine. Ürgaja kunst. Eesti esiaja kunst. Kalmed, kangrud. Luunikerdus, keraamika, metallehistöö. Koopamaalid. Megaliitilised monumendid. Willendorfi Veenus.

6.2.1.3. Vana-Egiptuse kunst. Ühiskond, ajaloo põhietapid, mütoloogia ja vaimne kultuur. Tööjaotuse areng. Kunsti teke. Arhitektuur. Skulptuur. Pinnakunst. Tarbekunst. Püramiis. Sfinks. Vaarao portree. Tempel. Hieroglüüfid. Reljeefid. Ehnatoni-aegne kunst. Tarbekunst.

6.2.1.4. Mesopotaamia kunst. Ajaloo põhietapid. Sumeri kultuuri tähtsus.Valitseja loss. Babüloni ehitused. Kiilkiri. Reljeefid.

6.2.1.5. Antiik-Kreeka kunst. Ühiskond. Mütoloogia. Vaimne kultuur. Egeuse kultuur. Arhailine kreeka kunst. Klassikaline kreeka kunst. Arhitektuur. Skulptuur. V saj. e.m.a.; IV saj. e.m.a. Vaasimaal. Teater. Hellenistlik kunst. Skulptuur. Arhitektuur.Kreeta lossid. Keraamika. Seinamaal. Skulptuur. Akropolis. Polykleito Pheidias, Skopas jt. Keraamika areng. Teatriehitused. Ehitused.

6.2.1.6. Antiikne Rooma. Arhitektuur. Skulptuur. Sisekujundus. Monumendid. Reljeefid. Portreed. Pompeji.

6.2.1.7. Varakristlik kunst. Kristliku ideoloogia põhijooned, selle mõju kunstile (keha ja naudingu põlustamine). Katakombid. Basiilikad. Mosaiigid.

6.2.1.8. Bütsantsi kunst.Ida-Rooma põhijooned. Vaimne kultuur. Arhitektuur. Maalikunst.Kirikud Konstantinoopolis ja Ravennas. Mosaiik. Seinamaal. Ikoonid.

6.2.1.9. Vana-Vene kunst (9.-12., 13.-16., 17.saj.) Kirikud. Kiiev, Novgorod jt. Kreml. Ivangorod. Ikoonid.

6.2.1.10. Keskaeg Lääne- ja Kesk-Euroopas. Periodiseering, etapid. Kunstielu iseloom. Usu mõju, tsunftid. Kunsti ja käsitöö ühtsus. Merovingide ja karolingide kunst.Raamatukunst. Arhitektuur. Kirikud. Kindlused. Reljeefid.

6.2.1.11. Romaani stiil. Gootika. Gootika Eestis. Kirikud, elamud, linnused, linnamüürid. Tarbekunst. Skulptuur. Maalikunst.

6.2.1.12. India kunst. Mütoloogia. Višnu ja Šiva. Janci stuupa. Templid, reljeefid Delhi kindlus. Tadž-Mahal Agras. Arhitektuur. Maalikunst. Skulptuur.

6.2.2.  IV õppeaasta

6.2.2.1. Renessanss Itaalias. Varakodanlik linnakultuur. Kaubandus, rahandus, manufaktuurid. Feodaalsuhete asendamine kodanlikega. Maailmapilt ühemõõtmeliseks, üksikisik väärtuseks. Uus moraal. Macchiavelli. Humanismi uus tasand. Rahvakeele väärtustamine. Dante. Meelelisuse rehabiliteerimine. Boccaccio. Kolmemõõtmelise maailma kujutamine maalikunstis, selle samm-sammuline edendamine ja side varakodanliku maailmapildiga. L.B.Alberti perspektiiviõpetus. Side antiikkultuuriga. Arhitektuuris – ehitus-monument. Kuppel. Antiikmütoloogia levik, selle tähtsus humanismi jaotamises. Ilu kultus, estetismi tärkamine.”Taavet”, Donatello. Verocchio. Michelangelo. Firenze toomkirik (Bru-nelleschi). Peetri toomkirik (Bramante, Michelangelo). Botticelli.

6.2.2.2. Kõrgrenessanss. Humanismi triumf ja kriis.Leonardo, Raffael, Michelangelo.

6.2.2.3. Renessanss Prantsusmaal. Louvre´i uusehitus. Lossid (Blois, Chambord). Goyon.

6.2.2.4. Renessanss Saksamaal. Maalikunst. Graafika. Dürer, Holbein, Cranach.

6.2.2.5. 15.-16.saj. kunst Madalmaades.van Eyck. Brueghel, Bosch.

6.2.2.6. Renessanss Põhja-Euroopas. Arhitektuur. Skulptuur. Kirikuinventar.

6.2.2.7. Renessanss Eestis.Arhitektuur. Skulptuur. Kirikuinventar.

6.2.2.8. 17.saj. kunst Itaalias. Barokk. Kirikud. Meelelisuse ja ülemeelelisuse segunemine. Maalikunst. Bologna koolkond. Akademismi tärkamine. Looduslähedane suund. Bernini, Borromini. Carraccid, Reni, Caravaggio.

6.2.2.9. 17.saj. kunst Flandrias. Elurõõm, meelelisus. Rubens, Jordaens, Brouwer van Dyck.

6.2.2.10.    17.saj. kunst Hollandis.Väikesed hollandlased. Hals, Vermeer, Rembrandt.

6.2.2.11.    17.saj. kunst Prantsusmaal.Versailles (arhitektuur, park). Poussin, Lorrain.

6.2.2.12. 17.saj. kunst Hispaanias.

6.2.2.12.    17.saj. kunst Eestis. Narva arhitektuurimälestised. Tallinna bastionid.

6.2.3. V õppeaasta

6.2.3.1. 18.saj. kunst Prantsusmaal. Rokokoo kui õukonna kunst. Rafineeritud naudingulisus, elegants. Aadli ja jõuka kodaniku elulaad. Sisekujundus. Mööbel. Kostüümid. Ornament. Watteau, Boucher, Clodion Bouchardon.

6.2.3.2. Hispaania kunst 18.-19.saj.

6.2.3.3. 18.saj. kunst Saksamaal. Saksa väikemonarhiate õukonnakunst. Luksusarhitektuur. Potsdam. Dresden (Zwinger).

6.2.3.4. 18.saj. kunst Venemaal. Peterburi rajamine. Peetri aegne barokk, kõrgbarokk ja rokokoo. Tsaaride suveresidentsid. Sankt-Peterburgi hooneid.

6.2.3.5. 18.saj. kunst Eestis. Kadrioru loss, park. Põltsamaa. Mood. Mööbel.

6.2.3.6. Klassitsism Prantsusmaal. Antiikeeskujud. Klassitsismi etapid (louis XVI, direktoorium, empire). Paraadehitused. Revolutsioonieetika ja keisrikultus maalikunstis.Tähe võidukaar. Vendomi sammas. David. Gros .Ingres.

6.2.3.7. Klassitsism Venemaal. Peterburi 18.-19.saj. Pavlovsk. Inglise park. Sankt-Peterburgi arhitektuurimälestised. Pavlovsk, loss-park.

6.2.3.8. Klassitsism Eestis. TÜ peahoone.Tartu ja Tallinna ehitised. Mõisad.

6.2.3.9. Romantism. Romantism Prantsusmaal. Romantism Saksamaal. Sotsiaalsed ja rahvuslikud põhjused. Gericault, Delacroix. Runge. Natsareenlased. C.D.Friedrich, Richter.

6.2.3.10. Realism. Maastikumaal. Saksa maalikunst. Rootsi ja Soome realistid. Vene maalikunst. Perdvižnikud. Balti-saksa realistlik maalikunst. Historitism. Sitzweg, Millet, Courbet, Menzel, Zorn jt. Peredvižnikud, Surikov, Repin, Levitan.

6.2.3.11. Eesti rahvusliku kunsti sünd. Akademism ja realism. Köler, Weizenberg, Adamson.

6.2.3.12. Impressionism. Manet, Monet, Renoir, Sisley, Pissarro, Degas.

6.2.3.13. Postimpressionism. van Gogh, Gauguin, Cezanne.

6.2.3.14. Juugend. W.Morris. Tarbekunst. Mööbel. Arhitektuur.

6.2.3.15. Sümbolism.Munch, Munthe.

6.2.3.16. Rahvusromantism Põhjamaades.

6.2.4. VI õppeaasta

6.2.4.1. Fovism. Matisse, Derain, Vlaminck.

6.2.4.2. Ekspressionism. Brücke, Blaue Reiter. Kircher, Nolde, Marc, Macke.

6.2.4.3. Kubism. Picasso, Braque, Gris, Leger.

6.2.4.4. Futurism, selle ideoloogia. Marinetti. Severini, Boccioni.

6.2.4.5. Abstraktsionism. Kandinsky, Delaunay, Kupka.

6.2.4.6. Dadaism. ARP. Duchamp, Schwitters.

6.2.4.7. Sürrealism. A.Breton. Dali, Magritte, Miró.

6.2.4.8. Abstrktne ekspressionism USA-s. Pollock (det. Kooning, Motherwell jt.) ”Cobra”.

6.2.4.9. Informalism Euroopas. Mathieu, Dubeiffet.

6.2.4.10. Pop-kunst. Rauschenberg, Warhol, Johns, Oldenburg.

6.2.4.11. Op-kunst. Kineetiline kunst. Vasarely,Riley.

6.2.4.12. Minimalism.

6.2.4.13. Land-art.

6.2.4.14. Kontseptualism.

6.2.4.15. Bodu-art.

6.2.4.16. Hüperrealism.

6.2.4.17. Videokunst.

6.2.4.18. 20.saj.skulptuur.

6.2.4.19. 20.saj.arhitektuur.

6.2.4.20. Eesti kunst 20.sajandil. Laikmaa, Kr.Raud. Noor-Eesti. Rahvusromantism. Kunstiühing ja kunstikool “Pallas”(K.Mägi, A.Vabbe, N.Triik, E.Wiiralt, A.Vardi). Eesti Kunstnikkude Rühm (M.Laarman, H.Olvi, A.Akberg, E.Ole). Eesti kunst 1940-1950, 1960-1970. Kaasaegne Eesti kunst (80-ndate lõpp ja 90-ndad)

6.2.4.21. Soome ja Skandinaavia kunst 20.saj.

VII  KOKKUVÕTE

Paide Huvikeskus alustas üleriigilise laste kunstikoolide õppekava alusel õpetamist 01. septembrist 1999.aastal. Erinevalt üleriigilisest õppekavast, mis näeb kunstikooli õppeajaks viis õppeaastat, on meie koolis õppekava maht jaotatud seitsme õppeaasta peale, tundide üldine maht on jäetud samaks. Tegime sellise jaotuse, kuna arvame, esimestel aastatel on 13 nädalatundi liiga suur koormus ja võib põhjustada kooli kergekäelist poolelijätmist.

Kooli viie aastane katseaeg on näidanud meie otsustuse õigsust, sest õpilased ja lapsevanemad peavad meie poolt pakutavat koormust neile sobivaks. Laste koormus üldhariduskoolis on üsna pingeline ja paljud soovivad tegeleda ka mõne muu huvialaga.